Oksa hankimine

Pildid esimesest metsaskäigust

Kuna enne oksa olemasolu ei saa mitte midagi teha, siis tuli minna metsa oksa hankima.
Seda ei teinud ma ei eile ega üleeile, vaid tegelikult tegin ma seda terve jaanuari ja veebruari vältel. See on ka vist põhjus, miks loovtöö alustamine nii kauaks edasi lükkus.
Ma nimelt käisin metsas kolm või neli korda ja iga kord tõin koju ka oksa, kuid alati oli midagi mis ei sobinud, sest oksa kuju mängib töö õnnestumisel väga olulist rolli ja mina püüdsin oma kodu lähedalt võsadest leida parima.

Esimene kord käisingi metsas veidi enne kolmanda perioodi algust jõuluvaheajal. Ma ei kujutanud siis veel ettegi, et oksa valimine võib nii kaua aega võtta. Olin metsas peaaegu tunni ja võtsin koju kaasa ühe huvitava kujuga oksa. Ega ma kauem ei olekski saanud valida, sest temperatuur oli umbes -20 kraadi ning mu jäsemed olid üsna jääs.Koju jõudes sain aru, et oks, mille ma kaasa olin võtnud oli ilmselgelt liiga väike, kuid ära ma seda igaks juhuks ei visanud. Siiski teadsin, et pean veel korra metsas ära käima.

Järgmine kord kui metsa läksin, ei leidnudki ma ühtegi sobivat ja läksin kohe varakult tuppa tagasi, olles ise väga pettunud nendes võsades.

Tõestus lehtedest, mis oksa küljes kasvama hakkasid

Paar nädalat pärast seda, tõi mu õde mulle õuest tulles ootamatult oksa. See oli samuti suhteliselt halb kandidaat, kuna see oli küll pikk, aga liiga peenike. Igaks juhuks ei hakanud ma ka seda kuskile minema viskama, vaid panin vette, sest õde oli selle võtnud otse puu küljest. Üllatuseks hakkasid selle külge mõne nädala möödudes kasvama lehed, seega oli siis juba täiesti kindel, et see oks ei kõlba kuskile.

Veebruari lõpus, kui tundsin, et on juba viimane aeg endale oks ära tuua, siis võtsin ennast kokku ja läksin uuesti koos õega metsa. Põhjus, miks ma viivitasin oli see, et nii nimetatud mets kust ma toorainet hankisin, oli tegelikult väga hõre ja väiksel pindalal olev puude kogumik, mille ümber olid autoteed ja, mille keskel oli üks põhilisemaid teeradu, kus inimesed kõnnivad ja sellepärast oli mul alati väga piinlik seal oksades tuhnida. See selleks, kuna olime valinud ühe sombuse halva ilmaga päeva, siis rahvast eriti ei liikunud ja saime rahus oksi võrrelda, kuni leidsimegi selle õige, piisavalt suure ja võimsate harudega oksa.

Kõige sobivam oks

Enamvähem midagi sellist olin ma ette kujutanud. Hakkasime juba metsas peenemaid harusid küljest kiskuma, mida tegime võibolla liiga hoogsalt , sest kui nüüd vaadata siis oleks kenam kui mõned harud oleks veel juures, aga see on maitse asi ning ma usun, et uuseti pole vaja metsa minna.
 Las mõni oks jääb ka metsa!