Yarnbombing on tänavakunstiliik, millel on palju ingliskeelseid nimetusi (guerilla knitting, graffiti knitting, yarn storming, kniffiti jms), aga mitte ühtegi eestikeelset terminit. Omalt poolt pakuksin välja "lõngaterror", mis oleks tabavuselt võrdväärne ingliskeelsetega ja edaspidi kasutan selles tekstis seda sõna, kirjeldamaks avalikku kohta heegeldiste või kudumite kinnitamist eesmärgiga muuta linnapilt kirevamaks ja rõõmsamaks või ühiskonna tähelepanu pööramiseks probleemidele olenevalt autori soovist. Enamasti heegeldatakse või kootakse ümber puude, tänavapostide, pinkide, telefoniputkade ja muu igapäevase, mida linnas olev inimene tihti ei märkakski. Vahel katetakse asjad lihtsalt kireva kattega kuid vahel muudetakse neid millekski või lisatakse neile midagi humoorikat näiteks muudetakse prügikast koletiseks või heegeldatakse mälestussammastele ja muudele kujudele riideid selga. Mida ootamatum on lõngaterror, seda parema emotsiooni see möödakäijates tekitab.
Alguse sai see 21. sajandi alguses, kuid pole kindlat inimest, kes esimesena lõngaterrori leiutas või tesitele idee andis, sest mitu inimest alustasid sellega korraga, teadmata, et kuskil teeb keegi sama asja. Näiteks Magda Sayeg, kes on üks lõngaterroriga tegelejatest, on tuntud kui selle leiutaja, kui ta aastal 2004 kudus ümber oma ukselingi katte, et muuta see ilusamaks ning seejärel tegi sama ühe kohaliku tänavapostiga ja edasi hakkaski ta katma linnatänavaid heegeldistega, kuigi on teada teisi kunstnikke näiteks Olek, kes alustas sellega juba aastal 2000. See liikumine levis kulutulena üle maailma ja praeguseks on kunstnikke, kes sellega elukutseliselt tegelevad päris palju. Lisaks üksikutele nokitsejatele, korraldatakse ka festivale ja muid üritusi, mille eesmärk on inimesi kokku kutsuda ja üheskoos heegeldada midagi meeldejäävat ning veeta koos mõnusalt aega. Näiteks Queensland´ is toimub iga aasta festival nimega "jumpers & jazz", mis kestab kümme päeva ja kus külastajad heegeldavad muusika saatel puude ümber niiöelda kampsuneid. Sellest võtavad osa ka paljud koolid ning paremini kaunistatud puud võidavad auhindu.lõpptulemuse valmimise protsess algab terroriseeritavalt esemelt mõõtude võtmisest. Siis heegeldatakse valmis vastavad osad ja kinnitatakse need eseme külge. Kuna paljudes kohtades on see tegevus illegaalne, minnakse valmis tehtud tükke eseme külge heegeldama öösel, et jääda anonüümseks ja märkamatuks. Pärast kaht nädalat võetakse tööd tavaliselt maha, sest need tuhmuvad või lähevad katki ja neid ei ole enam meeldiv vaadata. Tihti tuleb ette, et keegi möödakäijatest eemaldab lõngaterrori ise, sest see pole talle meeltmööda või häirib see teda mingil põhjusel. See on kunstnikke arvates osa kunstist ja neid see ei häiri. Kui ikkagi kunstnikul õnnestub installatsioon ise maha võtta siis üldiselt kasutatakse seda ära kas järgmise projekti jaoks või muuks taaskasutuseks. Näiteks kui võtta maha mõne hoone seinale heegeldatud suur tükk, saab selle jagada pleedisuurusteks ristkülikuteks ja annetada abivajajatele.
 |
| Jumpers & jazz festivali raames valmistatud installatsioon |
Minu loovtöö ei ole päris lõngaterror, sest mina seda avalikku kohta ei viinud. Seda seetõttu, et kui mul enda loovtöö idee tuli, ei teadnud ma ise ka sellest midagi. Ma olin lihtsalt varem näinud pilti ühest puust, mille ümber on heegeldatud motiive ja tahtsin ise ka kindlasti millalgi samasuguse teha. Nüüd tekkiski võimalus teha selline asi loovtööna. Samas olen väga õnnelik, et sain teada lõngaterrori olemasolust ja et maailmas on see üsna populaarne ning ma pole ainuke, kellele meeldiks suuri asju heegeldistega katta.
Allikad
https://en.wikipedia.org/wiki/Yarn_bombing
http://www.jumpersandjazz.com/
tps://www.youtube.com/watch?v=hjmbpQ0HJMs
https://www.ted.com/talks/magda_sayeg_how_yarn_bombing_grew_into_a_worldwide_movementht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar